Kaitstud: Otto sünnilugu :)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Jaa, blogi on meeletult unarusse jäänud. Ega ma sellepärast oluliselt muretsegi, kuid natuke siiski. Eelkõige sellepärast, kui hea mälestuste arhiiv see siin on ja on päris kurb, et siia aeg-ajalt aastate pikkused pausid on sisse tulnud.

Aga kõik on päris hästi. Uku kõnnib, lobiseb natuke ja on üks igati vinge sell. Aasta ja kolm kuud juba. Meie päevad on enamasti koguaeg nalja täis 🙂

Jaaa….2. veebruari tähtajaga hakkab meil koguaeg topelt nalja (oh mis optimist 😀 ) saama. Ehk siis teine laps on tulekul. Jeee ja natuke appi. Aga suuremalt jaolt siiski jee 😀

Tegelikult ma tahtsingi natuke koondada mõtteid esimene rasedus vs teine rasedus, sest olgugi, et hädad on praeguseni suhteliselt sarnased olnu, on emotsioonid kuidagi hoopis teised.

Muretsemine. Esimese rasedusega ma guugeldasin vist iga päev mingeid asju, mida süüa tohib või teha ei tohi. Okei, suuremat jaolt asju ma lihtsalt mäletan siiani ja seetõttu ei pea enam üle kontrollima aga ükspäev ma niitsin terve hoovi muru murutraktoriga ära. Ja alles siis meenus, et oot ma olen ju rase, ja vibratsioonid ju ei olnud väga kasulikud asjad. Seda, et ma olen rase, pean ma endale raalselt meelde tuletama (või tuletavad nt kõrvetised), kui eelmine kord ma vist muud ei mõelnudki päevad läbi et, uhuuu ma olen rase 😀

Asjade varumine. Kuigi meil on suurem osa varustust juba esimesest lapsest olemas, siis garderoobi ja paari lisavidinat ikkagi läheb vaja. Esimese lapsega hakkasin kohe vist mööda epoode kolama, ja peas nimekirju koostama. Praegu mõtlen, et aega sinnani ikka meeletult. Ja tegelikult ongi aga mul on tunne, et see mõte kestab mul seni, kuni reaalselt laps juba kodus (ja paljas) on 😀

Kõigile rääkimine. Ukuga oleksime vist hea meelega, kohe, absoluutselt kõigile latranud. Nüüd aga ma mõtlen natuke hirmuga, et varsti hakkab kõht silma ja peaks enda vanavanematele ja muudele sugulastele ka rääkima. Ma natuke pelgan, seda “jälle rase” juttu. Või vaevalt keegi seda otse ütleb, aga olgem ausad, olen isegi kunagi, kui lastest ja vanusevahedest midagi ei teadnud, mõelnud mõne inimese uue lapse teavituse kohta, et “ahah, jälle” 😀 Kusjuures meenuvad kõik tuttavad, kes esimese lapse ootusest ikka igale poole pilte panid ja siis mingi aja möödudes järsku teise lapse pildi üles panid. Ja ma mõtlesin, et ohohh, kust see nüüd siis tuli 😀 aga ma üldse ei välista, et ka mul nüüd hoopis niipidi olla võiks. Tegelikult välistan, sest ma vihkan kuulujutte ja seetõttu avaldaksin siiski mõistliku aja möödudes ise mingi vihje, kui lasen “külal” sellel tekkida 😀

Paisumine. Mul on 9-rasedusnädal praegu jooksmas ja kuigi ma olen -2 kg alla võtnud, on mul ees miski kõht, mida ei kannata sisse tõmmata. Ukut oodates, ma ei jõudnud ära oodata, millal ükskord see kõht tuleb. Ja nüüd on ta juba platsis. Tegelikult ma saan aru, kui kahe raseduse vahe on väike siis hakkabki kiiremini välja paistma. Aga ma veel ei taha, sest no siis me jõuame jälle selle eelmise punkti juurde 😀

Söögiisu. Iiveldus on umbes samal levelil. Et vahest on päris paha aga mitte just nii, et “hakkan öökima kui paha”. Kui enne ei suutnud ma süüa absoluutselt magusat, siis praegu läheb magus peale küll. Mitte just meeletu isuga aga vahest ikka tunnen, et tahaks. Aga ohjummel, kuidas ma tahaks rämpstoitu. Palun pitsat ja burgerit ja kartulikrõpsu mulle. Iga õhtu. Paluuuuuun. Aga Magnus arvab, et enne pole mõtet neid koju tassida, kui ma päris tõesti arust ära nende pärast minemas ei ole. Tegelikult on ta mõte päris hea 😀

Hirm. Vot hirm on suurem kui enne. Nii selle ees, et kõik ikka hästi läheks. Kui ka sünnituse ees. Kui enne sain ma mõelda, et phh, sünnitus, tõenäoliselt on kõik naised, kes räägivad kui hirmus see on, lihtsalt mega valutundlikusega. Siis nüüd ma tean, et pagan see on valus. Ja see on ees ootamas 😀 Ja turbosünnitusi kardan ma kah, esimese lapsega sain end maha rahustada, et esimesega läheb ikka kauem aega kui paar tundi. Aga teisega võib kiiresti minna küll, ja nüüd peame veel enne minekut Ukule hoidja leidma. Aga no jätame sellepärast muretsemise ka natuke hilisemaks.

Ootus. Aga ootusärevus on suurem. Ukuga ei teadnud täpselt, mida oodata. Praegu aga tean täpselt kui vinged (esialgu) on liigutused ja KUI super see ikka on, kui sul tutikas beebi on. Ja ohh, mis Uku küll sellepeale teeb 😀

353_content.jpg

 

Minu hea tuju film

Lugesin ühest blogist, kuidas õnnelikud hetked moodustavad peas tillukese filmi. Ja kohe hakkas minulgi peas film jooksma. Millised on need hetked, mis tulevad sõnaga “õnnelik” pähe? 🙂

Kui me raplas elasime ja perega õunaaias jalutasime. Kuidas me suvel Kaelatoomal vanaisale vastu jooksime, kui ta peale tööpäeva lõppu traktori ära parkis. Kuidas me Mariliniga jalutasime mägedega tee ringi ja pärast kuuma teed jõime ja vanaema suitsukana-makaroonisalatit sõime. Mu sünnipäev,  kui me lõkke ääres istusime ja külakoerad vorstikesed ära sõid. Esimese armumise tekitatud liblikad kõhus. Kuidas me koolimajas õpikuid loopisime,  et fotot saada. Kuidas oli meie 9-klassi tutipäev ja me koju hakkasime minema, see rõõm ja kurbus, et kõik läbi.   Mariaga pimedas Praha vanalinnas. Bändiproovid, mis lõppesid alles pimedas. Läbimärja ja väsinuna võistlustel finišijoont ületades. See hetk, kui ma mõistsin, et ei taha Magnusega ainult sõber olla. Kuidas veel parema liblikatundega lumes jalutasime. Kui esimeses korteris kardinaid üles panime. Siis kui me Daffyt vannitasime ja ta peaaegu peopessa ära mahtus. Kuidas lumises ja külmas vanalinnas Magnus mulle ühe erilise sõrmuse andis ja lubas, et kõik jääbki nii. Kui Jõgeva ARKI onu ütles,  et ma tohin nüüd autoga sõita. Kui ma langevarjuga olin  maandunud ja kohale jõudis, et ma olen elus. Kuidas me esimest korda tulime seda maja vaatama ja teadsime, et siia me jäämegi. Kuidas me öö enne pulmi kambakesi meisterdasime. Kui ma pruutkleidis sillale kõndisin ja Magnuse nägu nägin. Kui me pimedas ilutulestikku vaatasime ja suurt rahulolu tundsin. Kuidas me pulmaõhtul sõpradega tantsisime ja maailma õnnelikumad olime. Kuidas me meie uues kodus sõpradega tantsisime ja jälle maailma õnnelikumad olime. Kui me peale sauna mu perega lauamänge mängisime. Kui ma avastasin, et mul väike Draakon kõhus on. Kui ma vaatasin, kuidas paari tunnine Uku Magnuse juures tudus ja ma veel rohkem õnnelikum olin kui kunagi üldse varem olnud olin. Kui Uku naerust lõkkerdab.  Kui nad Magnusega möllavad. Ja iga õhtu kui ma lõpuks selle marakrati magama saan 🙂

image

4 kuud tagasi, samal kellaajal, lugesin ma tuhusid ja hoidsin valust hinge kinni.
Täna hoian ma hinge kinni, et üks põnn mu kõrval üles ei ärkaks 😀 😀

image

Oh kui tore meil on. Kohe päris tõsiselt. Üks hommik ärkasin ma sellepeale üles, et Uku üritas mulle lutti suhu toppida, teise käega minu põske tagudes. Ja kui ma siis silmad lahti tegin vaatas ta mulle oma suure naeratusega otsa. Nalja saab üldse koguaeg ja maja kajab segamini lapse rõõmukilgetest ja nutujorinast. Okei, seda viimast küll alles siis kui uneaeg peale tuleb aga küll me ka selle asja ükskord joonde saame 🙂 Kaks korda on Uku juba täitsa ise ja ilma nututa magama jäänud. Oh, meie suur tubli poiss 😀

image

image

See hetk, kui sa ärkad kell 2 öösel kummalise heli peale üles. Ja muutkui nuputad, misasi see sellist häält teeb. Vead ennast püsti ja kõnnid kööki. Ning näed, et unustasid kartulikoti tuppa ning koerad on sealt kartulid välja võtnud. Ja pugivad neid köögilaua all. Tooreid kartuleid. Kell 2 öösel.  See hetk, kui ei tea, kas naerda või nutta või hoopis kuri olla.

Pigem siiski naerda.